Mida ma siis vahepeal teinud olen?
Elu on kujunenud üsna rutiinseks. Kuigi samas pidevalt juhtub midagi täiesti uut ja huvitavat. Loogiline..
Koolis olen hakanud märgatavalt rohkem kaasatöötama. Tegin ära oma esimese kontrolltöö ja minu suureks üllatuseks oli see parim töö klassi peale kokku... Aitäh RaM Kool:) Õpetajatelt saan pidevalt kiita, et isegi kui ma kõigest aru ei saa, üritan ma endast (peaaegu) alati maksimumi anda.
Väga paljud ütlevad, et minu saksa keel on parem, kui osadel, kes siin juba aastakümneid elanud on. Olen seda ka ise märganud, et 3kuuga on olukord totaalselt muutunud. Nüüdseks räägin nii pere kui ka sõpradega ainult saksa keeles. Ja loen raamatuid täiskasvanutele, mitte lastele. Tegime üsna alguses hostõega video, kus ma saksa keeles räägin, et saaks lõpus võrrelda, kui palju ja kas olukord paranenud on. Võin öelda, et juba praegu on erinevus märgatav.
Nüüdseks on Viinis avatud ka enamus jõuluturud ja see peab täiesti paika, et jõulude ajal on Viin nagu muinasjutulinn. Põhimõtteliselt enamus linnast on selline, nagu meil Raekoja plats.
Nägin ära oma selle talve esimese lume. Püsis maas umbes 2tundi, aga vähemal midagigi, sest enamjaolt on talvel Viinis väga vähe lund. Hetkel ei erine Viini ilm väga palju Eesti omast.
Viini inimestele on väga omane pidev vingumine. Alati leitakse mingi asi, mille üle vinguda.. Kui õpetaja ütleb näiteks, et 2nädala pärast on väike tunnikontroll, siis vingutaksegi selle üle 2nädalat järjest. See pole kuidagi halvasti mõeldud, see on lihtsalt minule silma jäänud asi ja võib-olla arvavad nemad teistmoodi.
Olen tähele pannud, et kui inimest tahetakse tundma õppida, siis esimene küsimus ei ole mitte,et mis su nimi on, vaid, et kust sa pärit oled. Viin on üliväga multikultuurne linn, siin leidub inimesi igast võimalikust kohast. Eestist on väga vähesed üldse midagi kuulnud, aga kui on midagi kuulnud, siis teavad päris palju. Osad inimesed panevad mind imestama, kui täiesti lambist (sorri,ei meenu praegu paremat sõna) teavad fakte Eesti ajaloo kohta. Enamus kuulevad Eesti asemel Island(nagu ikka), või siis seostavad seda kuidagi Venemaaga.
Nagu ma juba maininud olen, siis perega on mul kohutavalt vedanud. Olen 100% sissesulandunud nii nende, kui enda arust. Mind koheldakse täpselt nii, nagu õiget perekonnaliiget, st. võetakse kuulda minu arvamust, mul on samad kohustused nagu nendel, küsitakse minu arvamust jne. Ja muidugi need hetked, kui hostema nt telefonis räägib ja ütleb tütre asemel tütred ja kui hostõde räägib oma sõpradele, et tal on kõige lahedam suurem õde maailmas. Need väikesed armsad hetked :)
Käisime vahepeal perega nädalaks Poolas, täpsemalt Krakaus. Imeilus linn. Käisime ka Auschwitzis, ma pole varem oma elus 5tundi ühes muuseumis olnud, aga ma pean mainima, et mul ei hakanud kordagi igav. Seal oli kogustega välja näidatud, kui palju inimesi umbes ära tapeti ja see oli ikka väga õudne.. Üritan teile läbi piltide seda kuidagi kirjeldada:
Tapetute jalanõudekogusest umbes 1/10
Ahi, milles juba gaasiga tapetud inimesed pärast põletati
Peavärav ''Arbeit macht frei'' aka ''Töö teeb vabaks''
Ühes ''voodis'' pidi magama 8naist koos.
Natuke ilusamad hetked:
Kuna Poola on väga usklik riik, siis kõikide pühakute päeval olid surnuaiad sellised.
Krakau :)
Väärtushinnangud on tohutult muutunud. Need asjad mis varem nii tähtsad tundusid on asendunud nendega, mis mulle peaaegu üldse korda ei läinud. Ja see kõik on ainult positiivses võtmes. Olen õppinud selle vähese ajaga 10000000 korda rohkem tänulikum olema nende võimaluste eest, mis mul on. Olen ülitänulik, et saan hetkel siin viibida ja teha neid asju, mida ma teen, sest ma olen vägaväga õnnelik :)
“The most important thing is to enjoy your life—to be happy—it's all that matters.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar