viimased 48tundi

Tehtud!!!

Hetkeseis on selline: olen väga vihane iseenda peale, et suutsin koik asjad jälle viimasele minutile jätta. Koik kingid on ostmata, asjad pakkimata, koikide inimestega on hüvasti jätmata. Ja täpselt 48 tunni pärast soidan ma juba vaikselt Eesti poole (enne seda olen veel 5päeva Berliinis).

Ma arvan, et minult on viimase nädala jooksul küsitud umbes 100000 korda- kas sa roomustad juba Eesti üle? Vot seda küsimust ma küsin endaltki ja konkreetset vastust ei oska ma siiamaani anda. Muidugi olen ma roomus, et näen oma pere, sopru, sugulasi ja ma saan oma päris kodus jälle olla. Samas on niinii raske jätta maha seda koike, mis selle aastaga siia tekkinud on. Mu teine pere, sobrad, mu teine päris enda kodu. Eestist lahkudes teadsin ma kohe, et pole motet nii väga kurb olla, sest aasta pärast tulen ma täpselt samamoodi siia tagasi ja ma teadsin kohe, et pere ja oiged sobrad jäävad niikuinii mind ootama. Aga Austria kohta ei saa ma öelda, et ma aasta pärast siia tagasi tulen. Muidugi ma tulen millalgi veel Viini, aga seda päris Austria elu sain ma ainult see aasta elada. Emotsioonid on täiesti segamini ja ma ei saa enam ise ka aru, mida ma tunnen. + hüvastijätmine on minu jaoks üks raskemaid asju maailmas. Kuidas ma ütlen koikidele nii armsaks saanud inimestele lihtsalt headaega?? See on ju voimatu. Ja ma ei saa garanteerida, et nad 10aasta pärast ikka veel minu jaoks siin on. See ongi koige raskem-teadmine, et voibolla näen ma neid inimesi nüüd viimast korda oma elus. Ma arvan, et viimane päev Austrias tuleb mu elu 1 siiani koige kurvemaid päevi. Kuigi samas olen ma niinii onnelik, et ma üleüldse selle aasta vorra rikkam olen. Kuidas ma saan öelda oma Austria perele, kui tänulik ma neile selle aasta eest olen? Ma arvan, et seda ei saaks isegi 30lehekülje peale sonadesse panna. Ma olen lihtsalt üleni onnelik selle aasta üle. Ja ma ütlen koikidele- kellel vähegi voimalust on aasta kuskil mujal elada ja uute kogemuste vorra rikkamaks saada, siis ma soovitan seda kindlasti teha. Eelkoige oppisin ma selle aasta jooksul iseennast tundma ja alles nüüd sain aru, mida ma tegelikult elust tahan ja kuidas selleni jouda.


1aasta välismaal on elatud, aga koju on ka vaja ju millalgi minna aka tagasi Eestisse jouan ma 2.juulil kell 20.00.

Olge tublid, kallidpaid!!

Keeeevaaaaddd

Heeelllooouuu, 

kevad on hetkel täies hiilguses. 20kraadi sooja, päike paistab, kõik on roheline, ja mis peamine- inimesed mu ümber on niiiiiiii toredad. Tahaks sõnaotsesesmõttes rõõmust lakke hüpata. “I've got nothing to do today but smile.” 

Jõudsime just Itaaliast tagasi Viini, supersuperlahe reis, aga kodus on ikka kõige parem. 

Alustasime oma reisiga Ljubljanas, uskumatult ilus linn, veetsime ühe päeva seal ja edasi sõitsime Itaaliasse, kus meil oli Trieste lähedal üüritud 5ks päevaks korter. Ma nägin üle 7kuu merd!!! + meie korter oli täpselt mere ääres. Austria on küll imeilus riik, aga kui oled 18aastat elanud riigis, mida ümbritseb meri, siis jääd seda igatsema küll. Need igaõhtused päikeseloojangud Triestes, w o w. Seal sai ka selle aasta esimene ujumine tehtud. 

Edasi sõitsime Veneetsiasse, kus meil oli täpselt linna keskel samamoodi korter üüritud. Olen väga palju ilusaid linnu näinud, aga no mis asi see Veneetsia on, 12 punkti kümnest. 3päeva veetsime seal. Peale seda sõitsime tagasi Austriasse ja ühe öö veetsime veel Kärntenis. Reis oli supersupertore. Kuna nädala sees on kõikidel käed-jalad tööd teis ja kõik tegelevad enda asjadega, jääb vähem aega suhtlemiseks, aga see reis kompenseeris selle. 

Praeguse seisuga on täpselt 65 päeva alles jäänud. Selline tunne on, nagu oleks eile 23.august olnud, kui ma siia sõitsin. Mäletan veel ülitäpselt, kuidas ma paanitsesin lennujaamas, sest ei teadnud, mida oma hostperele öelda, kui ma neid näen. Praeguseks on neist saanud minu teine pere.

Peaaegu kõik nädalavahetused on praeguseks planeeritud ja niinii palju on vaja veel korda saata. Olen nii rõõmus selle üle, et ma kõiki kohe jälle näha saan, aga samas ei taha mõeldagi selle peale, et kõik selle siin selja taha pean jätma. Oleks vaja mingit kuldset keskteed. 

Pilte on küll miljoneid mida siia üles panna, aga kahjuks on need veel arvutisse tõmbamata, kui kellelgi huvi on, võite endast märku anda ja ma saan need pildid kuskile üles panna või saata :)

Ilusat kevadet teile kõikidele :)

Tere, armsad eestlased!

Olen jõudnud oma eluga sinna punkti, kus Austriast on saanud minu teine kodumaa, tunnen, et kuulun siia täpselt samamoodi nagu Eestissegi.

Eesti keel on nüüdseks isegi halvemaks muutunud, kui saksa keel ja sellepärast ei tegele väga meelsasti selle blogiga, ennast väljendada õigete sõnadega on lihtsalt jubeeee raske. Nii juhtub, kui päevast päeva rääkida ainult saksa keeles, ümberringi suheldakse ainult saksa keeles ja eesti keeles räägin umbes 1korra nädalas. Ei arvanud elu sees, et ma sinna punktini jõuan, kus sõnad eesti keeles lihtsalt ei tule meelde, aga võta näpust.. Just sellises situatsioonis ma praegu olengi. Üsna tihti tuleb ette hetki, kui eesti keelse sõna meelde tuletamiseks peab kasutama google translatorit..

Mida ma siis vahepeal teinud olen? Ma tahaks selle küsimuse natuke ümber sõnastada ja küsida, et mida ma vahepeal teinud EI ole? Arvestades seda, et eelmisest blogipostitusest on möödas väga pikk aeg, siis võib küll öelda, et põhimõtteliselt kõike olen teinud. Olen õppinud, lugenud, väljas käinud, uute ja huvitavate inimestega tuttavaks saanud, klassiga suusatamas sai vahepeal ära käidud, naernud, nutnud, puhanud, laulnud, ujunud, trenni teinud.. Seda loetelu võiks siin veel pikendada. Koolis teen väga palju rohkem kaasa, eelkõige selle pärast, et keel seda võimaldab, ja miks mitte anda endast parimat, mitte lihtsalt kohal käia ja mitte midagi teha..


Esimest korda oma elus elasin läbi ühe väga suuremat sorti koduigatsuse. Tegemist oli umbes veebruari lõpuga ja umbes eelmine nädal sain alles aru, et okei, nüüd see sai vist läbi. Tuju oli üsna tihti nullis ja ma küsisin endalt koguaeg, miks ma siin üleüldse olen ja mis on mu eesmärk siin olles? Kuidagi ei tulnud ühtegi mõistlikku vastust, üritasin endale koguaeg sisendada, et see on vahetusaastal täiesti normaalne nähtus ja see oleks pigem veider, kui vahetusõpilase elu ühe aasta jooksul ainult lust ja lillepidu on. Isegi kui lõppkokkuvõttes räägitakse, et oli parim aasta mu elus, siis vahepeal on tunne, et pole elusees nii kurb olnud ja et kodus oleks ikka kõigekõige parem. Koduigatsuse ajal üritasin blokkida ära igasugused mõtted Eestist, üritasin olla koguaeg tegevuses(mis mul ka hästi õnnestus), see tähendas muidugi seda, et lõppkokkuvõttes suutsin ennast nii ära väsitada ja tulemus oli isegi hullem. Selle koha pealt olen nüüdseks maha rahunenud, ja kuna reedel on mu sünnipäev, siis tuju tõuseb veel enamgi :)

Aeg lendab niiiiiiiii uskumatult kiiresti, et lausa kurb hakkab. Siin on mul jäänud tänase seisuga ei vähem ega rohkem kui 3kuud olla, nii palju asju on mind veel ees ootamas ja nii paljud eesmärgid on täitmata. Loodan, et aasta lõpus saan öelda, et täitsin kõik oma eesmärgid(üleüldine rahulolu aastast on niikuinii garanteeritud).

Meil on muideks juba kevad täies hoos, linnud laulavad, päike paistab ja mõnel päeval on lausa 20soojakraadi. Päevad on juba täiesti pikad ja energiat on ka kordades rohkem, kui talvel. Tore on tunda väikestest asjadest rõõmu :)



Olge tublid seal Eestis ja 3kuu pärast näeme :) kallikalli

Long time no see

Tere, kallid eestlased, jälle on kuu aega möödas mu eelmisest blogipostitusest (järjekordselt palun vabandust).

Kõik on niiiii toreeee!!!! Ma olen supersupersupersuper õnnelik.

Jaanuari alguse veetsin Tirolis, mis asub suhteliselt teises Austria otsas ja on võrreldes Viiniga täiesti erinev, asub ka Viinist 6tunni kaugusel autoga sõites, käisime korraks ka Saksamaal. Tirolis sain kõikide oma sugulastega ja vanavanematega tuttavaks(kõlab tobedalt, ma tean). Alguses kartsin veidi, et ei saa Tiroli aktsendist aru, sest see kõlab täiesti erinevalt võrreldes selle saksa keelega, mida Viinis räägitakse. Sugulased olid meeldivalt üllatunud, sest nad arvasid, et neile tuleb külla 1tüdruk, kes mitte midagi neist aru ei saa ning kellega nemad mingit juttu arendada ei saa, aga see ei pidanud paika. Sain peaaegu kõigest aru, mis mulle räägiti.  Ma vannun, et pole midagi ilusamat, kui Tirol talvel.

Vahepeal oli ka semestrivaheaeg, mis tähendab seda, et pool kooliaastat sai ametlikult läbi. Minu tunnistus nägi väga puhas välja, ainult mõne hindega, aga teisel poolaastal hakkan kindlasti rohkem kaasa tegema.

 Selle puhul oli meil ka YFUga poolaastaseminar, kus kõik vahetusõpilased, kes praegu Austrias on, said jälle üle pika aja kokku. Uskumatu, kui lahedaid inimesi leidub. Seal üritati meile selgeks teha eelkõige seda, et pool aega vahetusaastast on läbi ja et me veel võimalikult palju sellest teisest poolest naudiksime ja ei jätaks eesmärke liiga viimasele minutile (mis oleks minu puhul muidugi tavaline).

Mu Austria õde

Ramsau

                                     

Seal toimus meil YFU keskaastaseminar.

Käisime perega ja peresõpradega suusatamas. Ma pole kunagi ''talve/suusainimene'' olnud, kuid selle nädala ajaga hakkasin ma suusatamist ja talve armastama. Puhtalt kasvõi selle pärast, et Austria mäed talvel nii superilusad on. Ja ühe asja oma aasta to-do-listist saan jälle maha tõmmata, nimelt suusatamine.

Tänase seisuga olen ma siin olnud täpselt 172 päeva ja on jäänud veel järele 135 päeva. Aeg lendab uskumatult kiiresti ja mul on sellest tohutult kahju, väga raske on selle peale mõelda, et mingi hetk ma pean selle kõik siin jätma ja tagasi Eestisse sõitma. Olen siin nautinud igat sekundit ja pööran sellele nüüdsest veel rohkem tähelepanu. Iga päevaga armun üha enam Austriasse ja need inimesed, kellega siin tuttavaks olen saanud on mulle vägaväga kalliks saanud. Väga paljud on mulle öelnud, et tahavad kindlasti mulle Eestisse külla tulla, eks näis, kas see ka realiseerub.

Viini talv näeb välja siis selline....

Perega on asjalood siiani stabiilselt väga head. Vaikselt hakkame juba mõtlema, et millal nad mulle Eestisse külla saaksid tulla. Ühesõnaga olen ma kindel, et selle perekonnaga jään ma kontakti hoidma. Nendega on mul tõesti kõvasti vedanud. Olen veendunud, et vahetusaasta õnnestumine või ebaõnnestumine sõltub vähemalt 50% vahetusperest. Lugedes kasvõi seda, mida teised vahetusõpilased kirjutavad.

Aeg möödub uskumatult kiiresti, juba on pool aega läbi ja ma mäletan veel oma esimest päeva nii selgelt, nagu see oleks eile olnud... Kõik need hetked, mis on siin veedetud, on mind nii palju arendanud, ma pole oma 17 eluaasta jooksul kokku nii palju läbi elanud ja õppinud kui selle poole aasta jooksul, ja seda ei räägi ma ainult suusoojaks, vaid reaalselt asi ongi nii. Peaks veel paika panema mõned eesmärgid selleks poolaastaks ja täiega edasi nautima :)

See blogi jätab ilmselt väga pealiskaudse mulje,sest tegelikult juhtub peaaegu iga päev midagi uut ja igast päevast on midagi huvitavat rääkida, aga selleks, et seda kõike kirja panna, vajaksin ma kohutavalt palju aega ja seda jääb mul viimasel ajal kahjuks aina vähemaks.

Üritan aga midagigi siia kirjutada ja teile mingigi ülevaate anda :) Olge tublid, tsauu.

!!!!

Exchange is change. Rapid, brutal, beautiful, hurtful, colourful, amazing, unexpected, overwhelming and most of all constant change. Change in lifestyle, country, language, friends, parents, houses, school, simply everything.
Exchange is realizing that everything they told you beforehand is wrong, but also right in a way.
Exchange is going from thinking you know who you are, to having no idea who you are anymore to being someone new. But not entirely new. You are still the person you were before but you jumped into that ice cold lake. You know how it feels like to be on your own. Away from home, with no one you really know. And you find out that you can actually do it.
Exchange is thinking. All the time. About everything. Thinking about those strange costumes, the strange food, the strange language. About why you’re here and not back home. About how it’s going to be like once you come back home. How that girl is going to react when you see her again. About who’s hanging out where this weekend. At first who’s inviting you at all. And in the end where you’re supposed to go, when you’re invited to ten different things. About how everybody at home is doing. About how stupid this whole time-zone thing is. Not only because of home, but also because the tv ads for shows keep confusing you.
Thinking about what’s right and what’s wrong. About how stupid or rude you just were to someone without meaning to be. About the point of all this. About the sense of life. About who you want to be, what you want to do. And about when that English essay is due, even though you’re marks don’t count. About whether you should go home after school, or hang out at someone’s place until midnight. Someone you didn’t even know a few months ago. And about what the hell that guy just said.
Exchange is people. Those incredibly strange people, who look at you like you’re an alien. Those people who are too afraid to talk to you. And those people who actually talk to you. Those people who know your name, even though you have never met them. Those people, who tell you who to stay away from. Those people who talk about you behind your back, those people who make fun of your country. All those people, who aren’t worth your giving a damn. Those people you ignore.
And those people who invite you to their homes. Who keep you sane. Who become your friends.
Exchange is uncomfortable. It’s feeling out of place, like a fifth wheel. It’s talking to people you don’t like. It’s trying to be nice all the time. It’s bugs.. and bears. It’s cold, freezing cold. It’s homesickness, it’s awkward silence and its feeling guilty because you didn’t talk to someone at home. Or feeling guilty because you missed something because you were talking on Skype.
Exchange is great. It’s feeling the connection between you and your host parents grow. It’s knowing in which cupboard the peanut butter is. It’s meeting people from all over the world. It’s having a place to stay in almost every country of the world.
It’s cooking food from your home country and not messing up. It’s seeing beautiful landscapes that you never knew existed.
Exchange is exchange students. The most amazing people in the whole wide world. Those people from everywhere who know exactly how you feel and those people who become your absolute best friends even though you only see most of them 3 or 4 times during your year. The people, who take almost an hour to say their final goodbyes to each other. Those people with the jackets full of pins. All over the world.
Exchange is falling in love with this amazing, wild, beautiful country. And with your home country.
Exchange is frustrating. Things you can’t do, things you don’t understand. Things you say, that mean the exact opposite of what you meant to say. Or even worse…
Exchange is understanding.
Exchange is unbelievable.
Exchange is not a year in your life. It’s a life in one year.
Exchange is nothing like you expected it to be, and everything you wanted it to be.
Exchange is the best year of your life so far. Without a doubt. And it’s also the worst. Without a doubt.
Exchange is something you will never forget, something that will always be a part of you. It is something no one back at home will ever truly understand.
Exchange is growing up, realizing that everybody is the same, no matter where they’re from. That there is great people and douche bags everywhere. And that it only depends on you how good or bad your day is going to be. Or the whole year.
And it is realizing that you can be on your own, that you are an independent person. Finally. And it’s trying to explain that to your parents.
Exchange is dancing in the rain for no reason, crying without a reason, laughing at the same time. It’s a turmoil of every emotion possible.
Exchange is everything. And exchange is something you can’t understand unless you’ve been through it !