kolmapäev, 26. märts 2014

Tere, armsad eestlased!

Olen jõudnud oma eluga sinna punkti, kus Austriast on saanud minu teine kodumaa, tunnen, et kuulun siia täpselt samamoodi nagu Eestissegi.

Eesti keel on nüüdseks isegi halvemaks muutunud, kui saksa keel ja sellepärast ei tegele väga meelsasti selle blogiga, ennast väljendada õigete sõnadega on lihtsalt jubeeee raske. Nii juhtub, kui päevast päeva rääkida ainult saksa keeles, ümberringi suheldakse ainult saksa keeles ja eesti keeles räägin umbes 1korra nädalas. Ei arvanud elu sees, et ma sinna punktini jõuan, kus sõnad eesti keeles lihtsalt ei tule meelde, aga võta näpust.. Just sellises situatsioonis ma praegu olengi. Üsna tihti tuleb ette hetki, kui eesti keelse sõna meelde tuletamiseks peab kasutama google translatorit..

Mida ma siis vahepeal teinud olen? Ma tahaks selle küsimuse natuke ümber sõnastada ja küsida, et mida ma vahepeal teinud EI ole? Arvestades seda, et eelmisest blogipostitusest on möödas väga pikk aeg, siis võib küll öelda, et põhimõtteliselt kõike olen teinud. Olen õppinud, lugenud, väljas käinud, uute ja huvitavate inimestega tuttavaks saanud, klassiga suusatamas sai vahepeal ära käidud, naernud, nutnud, puhanud, laulnud, ujunud, trenni teinud.. Seda loetelu võiks siin veel pikendada. Koolis teen väga palju rohkem kaasa, eelkõige selle pärast, et keel seda võimaldab, ja miks mitte anda endast parimat, mitte lihtsalt kohal käia ja mitte midagi teha..


Esimest korda oma elus elasin läbi ühe väga suuremat sorti koduigatsuse. Tegemist oli umbes veebruari lõpuga ja umbes eelmine nädal sain alles aru, et okei, nüüd see sai vist läbi. Tuju oli üsna tihti nullis ja ma küsisin endalt koguaeg, miks ma siin üleüldse olen ja mis on mu eesmärk siin olles? Kuidagi ei tulnud ühtegi mõistlikku vastust, üritasin endale koguaeg sisendada, et see on vahetusaastal täiesti normaalne nähtus ja see oleks pigem veider, kui vahetusõpilase elu ühe aasta jooksul ainult lust ja lillepidu on. Isegi kui lõppkokkuvõttes räägitakse, et oli parim aasta mu elus, siis vahepeal on tunne, et pole elusees nii kurb olnud ja et kodus oleks ikka kõigekõige parem. Koduigatsuse ajal üritasin blokkida ära igasugused mõtted Eestist, üritasin olla koguaeg tegevuses(mis mul ka hästi õnnestus), see tähendas muidugi seda, et lõppkokkuvõttes suutsin ennast nii ära väsitada ja tulemus oli isegi hullem. Selle koha pealt olen nüüdseks maha rahunenud, ja kuna reedel on mu sünnipäev, siis tuju tõuseb veel enamgi :)

Aeg lendab niiiiiiiii uskumatult kiiresti, et lausa kurb hakkab. Siin on mul jäänud tänase seisuga ei vähem ega rohkem kui 3kuud olla, nii palju asju on mind veel ees ootamas ja nii paljud eesmärgid on täitmata. Loodan, et aasta lõpus saan öelda, et täitsin kõik oma eesmärgid(üleüldine rahulolu aastast on niikuinii garanteeritud).

Meil on muideks juba kevad täies hoos, linnud laulavad, päike paistab ja mõnel päeval on lausa 20soojakraadi. Päevad on juba täiesti pikad ja energiat on ka kordades rohkem, kui talvel. Tore on tunda väikestest asjadest rõõmu :)



Olge tublid seal Eestis ja 3kuu pärast näeme :) kallikalli

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar