Long time no see

Tere, kallid eestlased, jälle on kuu aega möödas mu eelmisest blogipostitusest (järjekordselt palun vabandust).

Kõik on niiiii toreeee!!!! Ma olen supersupersupersuper õnnelik.

Jaanuari alguse veetsin Tirolis, mis asub suhteliselt teises Austria otsas ja on võrreldes Viiniga täiesti erinev, asub ka Viinist 6tunni kaugusel autoga sõites, käisime korraks ka Saksamaal. Tirolis sain kõikide oma sugulastega ja vanavanematega tuttavaks(kõlab tobedalt, ma tean). Alguses kartsin veidi, et ei saa Tiroli aktsendist aru, sest see kõlab täiesti erinevalt võrreldes selle saksa keelega, mida Viinis räägitakse. Sugulased olid meeldivalt üllatunud, sest nad arvasid, et neile tuleb külla 1tüdruk, kes mitte midagi neist aru ei saa ning kellega nemad mingit juttu arendada ei saa, aga see ei pidanud paika. Sain peaaegu kõigest aru, mis mulle räägiti.  Ma vannun, et pole midagi ilusamat, kui Tirol talvel.

Vahepeal oli ka semestrivaheaeg, mis tähendab seda, et pool kooliaastat sai ametlikult läbi. Minu tunnistus nägi väga puhas välja, ainult mõne hindega, aga teisel poolaastal hakkan kindlasti rohkem kaasa tegema.

 Selle puhul oli meil ka YFUga poolaastaseminar, kus kõik vahetusõpilased, kes praegu Austrias on, said jälle üle pika aja kokku. Uskumatu, kui lahedaid inimesi leidub. Seal üritati meile selgeks teha eelkõige seda, et pool aega vahetusaastast on läbi ja et me veel võimalikult palju sellest teisest poolest naudiksime ja ei jätaks eesmärke liiga viimasele minutile (mis oleks minu puhul muidugi tavaline).

Mu Austria õde

Ramsau

                                     

Seal toimus meil YFU keskaastaseminar.

Käisime perega ja peresõpradega suusatamas. Ma pole kunagi ''talve/suusainimene'' olnud, kuid selle nädala ajaga hakkasin ma suusatamist ja talve armastama. Puhtalt kasvõi selle pärast, et Austria mäed talvel nii superilusad on. Ja ühe asja oma aasta to-do-listist saan jälle maha tõmmata, nimelt suusatamine.

Tänase seisuga olen ma siin olnud täpselt 172 päeva ja on jäänud veel järele 135 päeva. Aeg lendab uskumatult kiiresti ja mul on sellest tohutult kahju, väga raske on selle peale mõelda, et mingi hetk ma pean selle kõik siin jätma ja tagasi Eestisse sõitma. Olen siin nautinud igat sekundit ja pööran sellele nüüdsest veel rohkem tähelepanu. Iga päevaga armun üha enam Austriasse ja need inimesed, kellega siin tuttavaks olen saanud on mulle vägaväga kalliks saanud. Väga paljud on mulle öelnud, et tahavad kindlasti mulle Eestisse külla tulla, eks näis, kas see ka realiseerub.

Viini talv näeb välja siis selline....

Perega on asjalood siiani stabiilselt väga head. Vaikselt hakkame juba mõtlema, et millal nad mulle Eestisse külla saaksid tulla. Ühesõnaga olen ma kindel, et selle perekonnaga jään ma kontakti hoidma. Nendega on mul tõesti kõvasti vedanud. Olen veendunud, et vahetusaasta õnnestumine või ebaõnnestumine sõltub vähemalt 50% vahetusperest. Lugedes kasvõi seda, mida teised vahetusõpilased kirjutavad.

Aeg möödub uskumatult kiiresti, juba on pool aega läbi ja ma mäletan veel oma esimest päeva nii selgelt, nagu see oleks eile olnud... Kõik need hetked, mis on siin veedetud, on mind nii palju arendanud, ma pole oma 17 eluaasta jooksul kokku nii palju läbi elanud ja õppinud kui selle poole aasta jooksul, ja seda ei räägi ma ainult suusoojaks, vaid reaalselt asi ongi nii. Peaks veel paika panema mõned eesmärgid selleks poolaastaks ja täiega edasi nautima :)

See blogi jätab ilmselt väga pealiskaudse mulje,sest tegelikult juhtub peaaegu iga päev midagi uut ja igast päevast on midagi huvitavat rääkida, aga selleks, et seda kõike kirja panna, vajaksin ma kohutavalt palju aega ja seda jääb mul viimasel ajal kahjuks aina vähemaks.

Üritan aga midagigi siia kirjutada ja teile mingigi ülevaate anda :) Olge tublid, tsauu.

!!!!

Exchange is change. Rapid, brutal, beautiful, hurtful, colourful, amazing, unexpected, overwhelming and most of all constant change. Change in lifestyle, country, language, friends, parents, houses, school, simply everything.
Exchange is realizing that everything they told you beforehand is wrong, but also right in a way.
Exchange is going from thinking you know who you are, to having no idea who you are anymore to being someone new. But not entirely new. You are still the person you were before but you jumped into that ice cold lake. You know how it feels like to be on your own. Away from home, with no one you really know. And you find out that you can actually do it.
Exchange is thinking. All the time. About everything. Thinking about those strange costumes, the strange food, the strange language. About why you’re here and not back home. About how it’s going to be like once you come back home. How that girl is going to react when you see her again. About who’s hanging out where this weekend. At first who’s inviting you at all. And in the end where you’re supposed to go, when you’re invited to ten different things. About how everybody at home is doing. About how stupid this whole time-zone thing is. Not only because of home, but also because the tv ads for shows keep confusing you.
Thinking about what’s right and what’s wrong. About how stupid or rude you just were to someone without meaning to be. About the point of all this. About the sense of life. About who you want to be, what you want to do. And about when that English essay is due, even though you’re marks don’t count. About whether you should go home after school, or hang out at someone’s place until midnight. Someone you didn’t even know a few months ago. And about what the hell that guy just said.
Exchange is people. Those incredibly strange people, who look at you like you’re an alien. Those people who are too afraid to talk to you. And those people who actually talk to you. Those people who know your name, even though you have never met them. Those people, who tell you who to stay away from. Those people who talk about you behind your back, those people who make fun of your country. All those people, who aren’t worth your giving a damn. Those people you ignore.
And those people who invite you to their homes. Who keep you sane. Who become your friends.
Exchange is uncomfortable. It’s feeling out of place, like a fifth wheel. It’s talking to people you don’t like. It’s trying to be nice all the time. It’s bugs.. and bears. It’s cold, freezing cold. It’s homesickness, it’s awkward silence and its feeling guilty because you didn’t talk to someone at home. Or feeling guilty because you missed something because you were talking on Skype.
Exchange is great. It’s feeling the connection between you and your host parents grow. It’s knowing in which cupboard the peanut butter is. It’s meeting people from all over the world. It’s having a place to stay in almost every country of the world.
It’s cooking food from your home country and not messing up. It’s seeing beautiful landscapes that you never knew existed.
Exchange is exchange students. The most amazing people in the whole wide world. Those people from everywhere who know exactly how you feel and those people who become your absolute best friends even though you only see most of them 3 or 4 times during your year. The people, who take almost an hour to say their final goodbyes to each other. Those people with the jackets full of pins. All over the world.
Exchange is falling in love with this amazing, wild, beautiful country. And with your home country.
Exchange is frustrating. Things you can’t do, things you don’t understand. Things you say, that mean the exact opposite of what you meant to say. Or even worse…
Exchange is understanding.
Exchange is unbelievable.
Exchange is not a year in your life. It’s a life in one year.
Exchange is nothing like you expected it to be, and everything you wanted it to be.
Exchange is the best year of your life so far. Without a doubt. And it’s also the worst. Without a doubt.
Exchange is something you will never forget, something that will always be a part of you. It is something no one back at home will ever truly understand.
Exchange is growing up, realizing that everybody is the same, no matter where they’re from. That there is great people and douche bags everywhere. And that it only depends on you how good or bad your day is going to be. Or the whole year.
And it is realizing that you can be on your own, that you are an independent person. Finally. And it’s trying to explain that to your parents.
Exchange is dancing in the rain for no reason, crying without a reason, laughing at the same time. It’s a turmoil of every emotion possible.
Exchange is everything. And exchange is something you can’t understand unless you’ve been through it !

Jõulud

Tere!!!

Ilusaid jõule teile, armsad eestlased :)!!!

Ma vabandan jälle, et blogipostituste vahele väga pikk vahe jääb.

Esimesed jõulud ilma pereta on praeguseks veedetud. Asi polnud pooltki nii hull, kui alguses kartsin. Perega oli kontakt jõululaupäeval 0 ning ma arvan, et see päästis mu päeva väga suures osas. Muidu oleks ilmselt tulnud koduigatsus ja sada muud häda..

Jõululaupäev iseenesest oli väga armas. Hommikul sõime kõik koos ja siis kaunistasime kodu. Ilm oli superilus ja kõikidel oli kuidagi eriliselt hea tuju. Lõuna ajal tulid peretuttavad ja sugulased meie juurde, siis kokkasime kõik koos (neil on traditsiooniks jõululaupäeval alati kõik koos kokata, et see kohustus ei jääks ainult ühe pere kanda). Nad lepivad iga aasta kokku, missugune söök see aasta jõuludel on, mis tähendab seda, et väga jõululik see toit ei olnud, aga spetsiaalselt minu pärast tegi 1mees verivorsti:D. Õhkkond oli väga mõnus ja pärast sai veel pikalt kõik koos istutud.

Peale jõululaupäeva 2järgnevat päeva olid ka pühad, see tähendab, et kõik poed olid kinni ja inimesed lihtsalt nautisid mitte-midagi-tegemist.

Saan tänada oma hostpere selle eest, et ma koduigatsust nii harva tundnud olen, sest kui nendega oleks midagi halvasti või kui midagi ei klapiks siis ilmselt tuleks koduigatsus kohe..

Minu selle aasta ''jõulupuu''. Kuna nad kunagi kuuske tuppa ei too, siis maalisime sellel aastal ühe pildi ja peale riputasime dekoratsioonid. 

Viin on jõulude ajal supersuperilus, linnas on väga palju jõuluturge ja iga jõuluturg näeb välja väga omamoodi(osad suuremad, osad väiksemad, osad  toimuvad väikestel tänavatel, osad suurtel platsidel). Jõulude ajal on inimeste meelispaik üksteisega kokku saada mingil jõuluturul, seetõttu käisin ka mina igal jõuluturul vähemalt 1korra...

Kõige kuulsam jõuluturg on Raekoja ees

Vahepeal käisin Imagine Dragonsi kontserdil. Väga-väga lahe oli. Üks väheseid bände, kes laivis paremad on, kui raadiost või kuskilt mujalt kuulates. 

Kuna siin on päeval 10+ kraadi ja viimasel ajal päris tihti päikeseline, siis käisime ühel päeval õega jooksmas. Meie ''kodupark'' on Schönbrunni park: 

Hetkel on lumega Austrias üsna halb seis, aga loodan, et lähiajal läheb veidi külmemaks, et saaks selle suusatripi ära teha... Loodan, et teil on seal veidi ''talvisem'' ilm, sest talvetunne on siin küll väga nullilähedane..

                                        Ma soovin teile kõikidele imeilusat uut aastat :)

May you live every day of your life

Tere, kallid blogikülastajad, andke mulle andeks, et ma nii kaua midagi kirjutanud pole. Blogikirjutamine on tõsiselt aeganõudev tegevus.

Mida ma siis vahepeal teinud olen?
Elu on kujunenud üsna rutiinseks. Kuigi samas pidevalt juhtub midagi täiesti uut ja huvitavat. Loogiline..
Koolis olen hakanud märgatavalt rohkem kaasatöötama. Tegin ära oma esimese kontrolltöö ja minu suureks üllatuseks oli see parim töö klassi peale kokku... Aitäh RaM Kool:) Õpetajatelt saan pidevalt kiita, et isegi kui ma kõigest aru ei saa, üritan ma endast (peaaegu) alati maksimumi anda.

Väga paljud ütlevad, et minu saksa keel on parem, kui osadel, kes siin juba aastakümneid elanud on. Olen seda ka ise märganud, et 3kuuga on olukord totaalselt muutunud. Nüüdseks räägin nii pere kui ka sõpradega ainult saksa keeles. Ja loen raamatuid täiskasvanutele, mitte lastele. Tegime üsna alguses hostõega video, kus ma saksa keeles räägin, et saaks lõpus võrrelda, kui palju ja kas olukord paranenud on. Võin öelda, et juba praegu on erinevus märgatav.

Nüüdseks on Viinis avatud ka enamus jõuluturud ja see peab täiesti paika, et jõulude ajal on Viin nagu muinasjutulinn. Põhimõtteliselt enamus linnast on selline, nagu meil Raekoja plats.

Nägin ära oma selle talve esimese lume. Püsis maas umbes 2tundi, aga vähemal midagigi, sest enamjaolt on talvel Viinis väga vähe lund. Hetkel ei erine Viini ilm väga palju Eesti omast.

Viini inimestele on väga omane pidev vingumine. Alati leitakse mingi asi, mille üle vinguda.. Kui õpetaja ütleb näiteks, et 2nädala pärast on väike tunnikontroll, siis vingutaksegi selle üle 2nädalat järjest. See pole kuidagi halvasti mõeldud, see on lihtsalt minule silma jäänud asi ja võib-olla arvavad nemad teistmoodi.

Olen tähele pannud, et kui inimest tahetakse tundma õppida, siis esimene küsimus ei ole mitte,et mis su nimi on, vaid, et kust sa pärit oled. Viin on üliväga multikultuurne linn, siin leidub inimesi igast võimalikust kohast. Eestist on väga vähesed üldse midagi kuulnud, aga kui on midagi kuulnud, siis teavad päris palju. Osad inimesed panevad mind imestama, kui täiesti lambist (sorri,ei meenu praegu paremat sõna) teavad fakte Eesti ajaloo kohta. Enamus kuulevad Eesti asemel Island(nagu ikka), või siis seostavad seda kuidagi Venemaaga.

Nagu ma juba maininud olen, siis perega on mul kohutavalt vedanud. Olen 100% sissesulandunud nii nende, kui enda arust. Mind koheldakse täpselt nii, nagu õiget perekonnaliiget, st. võetakse kuulda minu arvamust, mul on samad kohustused nagu nendel, küsitakse minu arvamust jne. Ja muidugi need hetked, kui hostema nt telefonis räägib ja ütleb tütre asemel tütred ja kui hostõde räägib oma sõpradele, et tal on kõige lahedam suurem õde maailmas. Need väikesed armsad hetked :)

Käisime vahepeal perega  nädalaks Poolas, täpsemalt Krakaus. Imeilus linn. Käisime ka Auschwitzis, ma pole varem oma elus 5tundi ühes muuseumis olnud, aga ma pean mainima, et mul ei hakanud kordagi igav. Seal oli kogustega välja näidatud, kui palju inimesi umbes ära tapeti ja see oli ikka väga õudne.. Üritan teile läbi piltide seda kuidagi kirjeldada:

Tapetute jalanõudekogusest umbes 1/10

Ahi, milles juba gaasiga tapetud inimesed pärast põletati

Peavärav ''Arbeit macht frei'' aka ''Töö teeb vabaks''

Ühes ''voodis'' pidi magama 8naist koos.

Natuke ilusamad hetked:

Kuna Poola on väga usklik riik, siis kõikide pühakute päeval olid surnuaiad sellised.

Krakau :)

Väärtushinnangud on tohutult muutunud. Need asjad mis varem nii tähtsad tundusid on asendunud nendega, mis mulle peaaegu üldse korda ei läinud. Ja see kõik on ainult positiivses võtmes. Olen õppinud selle vähese ajaga 10000000 korda rohkem tänulikum olema nende võimaluste eest, mis mul on. Olen ülitänulik, et saan hetkel siin viibida ja teha neid asju, mida ma teen, sest ma olen vägaväga õnnelik :)

“The most important thing is to enjoy your life—to be happy—it's all that matters.” 

It took a brave, brave girl to try

!!! Mu Austria number on +43 676 4112601

Peaaegu 2kuud on siin oldud, ma ei suuda seda uskuda. Aeg läheb (liiga) kiiresti. Selline tunne on, et kui aeg nii kiiresti edasi läheb, siis olen juba homme tagasi Eestis.

Vahepeal on elu täiesti tavalises rütmis käinud. Sündmuste järjekorda ma väga täpselt ei tea,seega ma kirjutan kõigest segamini.

Vahepeal oli laager koos teiste YFUkatega Micheldorfis. Imeilus koht. Ja muidugi ei saa mainimata jätta seda hetke, kui ma eestlast(Elinit) üle pooleteist kuu nägin. Ma sõnaotseses mõttes hüppasin talle sülle. Eesti keel pole kunagi nii imelikult kõlanud ja enamus ajast rääkisin eestlastega kas saksa või inglise keeles.

Terve see nädalavahetus teiste vahetusõpilastega oli niiiiniiiniii tore. Hea teada, et ma pole selles olukorras üksi.

Nüüdseks räägin perega 98% saksa keeles ja 2% inglise keeles, kui mingi teatud sõna meelde ei tule. Üritan võimalikult palju saksa keelt välja purssida, kasvõi vigaselt, sest muudmoodi on väga raske keelt selgeks saada. Sõpradega räägin 80% protsenti saksa keeles. Hostõde filmis mind samal ajal, kui ma saksa keeles rääkisin, et me saaksime selle video põhjal võrrelda mu keeleoskust näiteks 3kuu pärast. Väga harjumatu on minu jaoks saksa ''R'', see erineb totaalselt eesti keele r-ist.

Nüüdseks tunnen ennast juba täiesti koduselt, võin öelda et 2kuuga on Austriast saanud minu teine kodu ja see pere on minu teine pere :) Iga päevaga kasvab armastus selle koha vastu.

Austria noored erinevad Eesti noortest selle poolest, et vägaväga vähestel on mingi hobi. Peale kooli minnakse tavaliselt koju magama, sest koolist ollakse nii väsinud. Sellest ei saa mina aru, sest koolipäevad on maksimum kella 2ni ja tundides ei tehta peaaegu midagi. Ja siis kui on nädalas näiteks 1kontrolltöö, siis terve klass on stressis.

Kuna ma olen siin pidevas tegevuses, siis koduigatsus pole üldse nii hull. Loodan, et ära ei sõnu.

Vastupidiselt Eestile on kõik siin käejala kaugusel. Kõlab imelikult, sest Viin on mitu korda suurem, kui Tallinn, aga siin kulub mul kesklinna jõudmiseks 15-20 min, aga Tallinnas 45min-tund aega.

Olen vahepeal palju sõpradega väljas käinud ja kõiki paremini tundma õppinud. Vaikselt hakkavad välja kujunema paremad sõbrad ja lihtsalt sõbrad.

Ilmaga on viimased 2nädalat vedanud. Pidevalt päike paistab ja väljas on kuni 15kraadi sooja.

Tunnen juba praegu, kuidas see blogipidamine vaikselt ära vajub. Alati võite öelda, kui midagi jääb segaseks, või kui millestki liiga vähe kirjutan.

Micheldorf

Wachau

Pidin sellest autost pilti tegema, sest see on minu arust nii armas.

klassiõde Sarah <3 nbsp="" p="">

Sloveenia-Austria piiri peal olev imeilus koht

mu kallid

Minu Tai tüdruuuk :*

Kallid teile sinna :)

Living my life like it's golden

Eesti keel muutub iga päevaga aina raskemaks. Eriti grammatika, nii et palun andke andeks, kui mu jutus väga palju kirjavigu on. Või lauseehitus on vale, või väljendid ei sobi. Ja nagu te teate, siis minust ilmselt kirjanikku ei saa, sest ma kirjutan kõigest ebaloogilises järjekorras ja segamini. Aga ma üritan endast parima anda.


Niiiiiii tore on kuulda, kui keegi ütleb, et wow su saksa keel on paljupalju parem kui alguses. Ja seda ei öelda harva. Olen jõudnud sellele levelile, et perega suhtlen 90% saksa keeles ja 10 % inglise keeles. Sõpradega 60/40. Austerlaste arust on mul väga hea inglise keel. Hostema ütles, et mul on talent selles, et ma õpin kõike väga kiiresti.

1laupäev (mul on kuupäevad täiesti sassis, sorri) oli mul istumine teiste YFUkatega. Seal pidi iga hostpere kirjeldama oma hostlast(?). Mu hostema kirjeldas mind üliüliarmsa ja pika jutuga. Ja ütles veelkord, et neil on minuga vedanud. Niiiiii tore, lahe, armas jne. Sain tuttavaks väga paljude noortega, kes on samuti Viinis vahetusõpilased. Kõik olid nii avatud, sõbralikud ja südamlikud. Meil on juba oma ''gäng'' tekkinud, kellega me teeme päris tihti midagi. 2tüdrukut Taist, 1poiss Taanist, 1tüdruk ja 1poiss Austriast, 1poiss Gruusiast.

Ma tean, et see, mis ma järgnevalt kirjutan, ei meeldi mu emale, AGA koolis ei toimu siiani mitte midagi !!! :D Ma ei kujuta ette, kas asi on selles et RaM on mulle teatud raamid ette andnud, milline üks kool olema peaks, või ongi igalpool Austria koolides nii kerge. Sain teada ühe imeliku fakti: meie kool on tuntud kui rikaste kool Viinis.


Nüüdseks oskan Viinis juba väga hästi orienteeruda. Ja perega on kõik suurepärases korras. Hostõega on mul juba täiesti õelik suhtlemine. Alguses olime nagu sõbrannad ja nüüd pigem nagu õed(jah, nendel on vahe sees). Hostemaga saan väga hästi läbi, sest ta on ülimõistev inimene ja hooliv ja aitab a l a t i, kui saab. Hostisa on ka vägaväga tore.Mitte kunagi ei näe neid halvas tujus ja mitte kunagi ei olda üksteise peale kurjad(vähemalt siiani). Mul on tunne, et nüüdseks on algusefaas juba läbi. Päevad hakkavad üsna rutiinseks muutuma ja kõik on juba tuttav. Olen suutnud siinsesse kultuuri sisse elada ja sissesulanduda päris kiiresti. Loodan, et ajapikku muutub olukord aina paremaks. Armastan Austriat. Eestit ka.

Peale kooli käin tavaliselt trennis, või linnas, või kinos, ühesõnaga tegevust jätkub. Nädalavahetustel olen perega ja õhtuti tavaliselt sõpradega(kas nende juures või linnas vms). Väga armas on see, et kõik koguaeg kutsuvad igale poole. Kõikidesse kohtadesse ei jõua minnagi, sest kutseid tuleb igalt poolt ja liiga palju.


What's the point of having it all without the people you love?...ehk olen nüüdseks üle elanud ka esimese tõsisema koduigatsuse. Suur tahtmine oli helistada emale ja kurta kõigest, aga ma suutsin ennast tagasi hoida, sest arvan, et see kõne oleks asja palju raskemaks teinud.  Esimesed pisarad said valatud, aga õnneks piirdus asi vaid ühe päevaga. Nüüd on kõik jälle palju päikeselisem :)

Eile sai täpselt kuu aega minu siia saabumisest. Uskumatu, kuidas aeg lendab. Kui vaadata päevi eraldi, siis tundub nagu suurt midagi pole muutunud, aga kui võrrelda sellega, mis kuu aega tagasi oli, siis on suhteliselt palju muutunud (eelkõige tunnen, et olen ise arenenud).

Vasakult- Taani poiss Thor, Tai tüdruk Por, teine Tai tüdruk Phawita ja minaaa. Nimesid on väga raske meelde jätta. Kuigi me teeme päris tihti midagi koos, siis ma pean põhimõtteliselt iga kord nende nimesid üle küsima.

Minuuu kallid neiud, Paula ja Selin. Lühikese ajaga väga kalliks saanud.(klassiõed)

Nii tore on vahepeal midagi Eestiga seotud näha.

Mõned faktid ehk mida mina märganud olen selle kuu aja jooksul :

• Austrias suitsetavad VÄGA paljud inimesed(k.a. noored)
• Pigem ei räägita üldse, kui et inglise keeles. Kardetakse väga mõnes muus keeles rääkida.
• Austria mehed/poisid peavad välimust ja enda eest hoolitsemist väga oluliseks. Kohati olulisemaks, kui tüdrukud.
• Vägaväga palju juuakse energiajooke.
• Enamus inimesed sõidavad ühistranspordiga, sest see on väga mugav ja parkimiskohta on linnas väga raske leida.
• Noored inimesed ei tegele peale kooli eriti millegagi. Enamus ajast minnakse peale kooli koju magama, sest koolist ollakse väga väsinud (ei saa aru, kuidas see võimalik on).
• Võrreldes Eestiga näevad noored oma vanuse kohta noored välja(ei tea, kas öeldakse nii). Kui Eestis näeb 16-aastane välja nagu 18, siis siin näeb 16-aastane välja pigem nagu 15. Ilmselt seepärast arvatigi alguses, et ma olen nende uus õpetaja
• Austria poisid on väga julged. Kui neile mingi tüdruk meeldib, siis näitavad nad seda välja. Ja mitte vähe.

Aa, ja kui see võimalik on, siis p a l u n küsige vähem seda küsimust : ,,Kuidas läheb?´´ See on häiriv, sest seda küsitakse päevas umbes 10 korda ja raske on kõikidele normaalne ja informeeriv vastus anda, nii et enamjaolt ma piirdun ainult ,,hästi''-ga. Sellele küsimusele saate vastuse mu blogist ja enamjaolt läheb mul niikuinii väga hästi... + üritan vähem Eestile mõelda, sest see tekitab igatsust ja nii on raskem siia paremini sisse elada.

Edaspidi ei postita ma seda linki Facebookis, nii et kui soovi on, siis võite seda lehekülge mõne aja tagant vaadata :)

Ja kuna mu Karupere on hetkel Kreetal, siis soovin teile ilusat puhkust :)

Elu on ilus. Nautige seda.

Welcome to the good life

Esimene koolipäev oli enamvähem selline, nagu ma ette kujutasin... Kui ma klassi läksin, tutvustas mind klassile mu hostõde. Pärast räägiti, et esialgu arvas klass, et ma olen nende uus õpetaja, sest ma nende arust näen välja nagu 20. Esimesel minutil tuli minuga rääkima 1tüdruk, kelle nimi on Anna ja ütles, et ma istuksin temaga. Mõeldud-tehtud.

Mina saan oma klassist kõikidega hästi läbi ja leian, et kõik on omamoodi lahedad. Tundides ei hakka kunagi igav, sest mu klassis ei leidu eriti tagasihoidlikke ja eeskujulikke õpilasi. Kõik teevad seda, mida tahavad ja igas tunnis saab nalja, sest kui sellised inimesed kokku satuvad, siis igav ei hakka. Vahetundidel käiakse koos õpetajatega kooli ees suitsul(suits on 16+).

Siinne kool võrreldes RaMiga on väga lebo. Kõige pikem koolipäev on kella 2ni ja osad koolipäevad algavad kell 9. Siiani on olnud vaid paar päeva, kui kõik tunnid toimuvad. Enamus päevadel jääb paar tundi lambist ära sest õpetajat pole vms. Õpilased ja õpetajad saavad omavahel nagu sõbrad läbi, tunnis võib põhimõtteliselt kõike teha. Kontrolltööd toimuvad igas aines umbes 2korda aastas ja tunnis enamus ajast kuulatakse, vaadatakse videosid/filme, midagi üleskirjutama eriti ei pea. Eriti kerge on minul, sest enamus õpetajad ei taha väga ingliskeeles rääkida ja nad ei käsi minul midagi teha.

Esialgu arvasin, et Austria haridussüsteem on 10korda rangem, kui Eesti oma ja et koolis hakkab mul väga raske olema. Nüüdseks, kui olen 8päeva koolis käinud, võin öelda, et RaM kool on siinsest 10korda karmim.

Koolis levib vägaväga palju gossipit. Iga nädal valitakse nö uus ohver, kellest terve kool räägib. Ja mina arvasin, et RaMi gossip on 1hullemaid....

Reedel käisin klassikaaslastega väljas. Alguses istusime kuskil baaris ja mida õhtu poole, seda rohkem hakati nö südameid avama, huvitav oli kuulata neid. Nende jaoks on tavaline, kui poisid kõik välja teevad, vahet pole, kui suur või väike arve on. Oli vägaaa lõbus õhtu ja alati on hea oma klassikaaslasi ja nende sõpru paremini tundma õppida. 

Nädalavahetuse veetsin oma pere ja peresõpradega. Käisime Ötscheris mägedes. Seal oli supersuperilus(nagu ka igalpool mujal Austrias). Kõik väga kiitsid, sest arvestades seda, et Eesti kõrgeim tipp on 318m, siis sain mägedes olemisega väga hästi hakkama.

Austrias on väga tavaline nähtus see, kui poisid nt lambist omavahel kallistavad, Eestis vaadatakse sellele pigem viltu, aga siin on kõik sõbrad väga lähedased ja mitte keegi ei vaata imelikult, kui poisid üksteisele tervitades põsemusi teevad.

Hetkeseisuga räägin juba vastu ka saksa keelt, kui vaja. Vahepeal tekib täielik blackout ja räägin inimestega saksa-inglise-eesti-vene keeles vaheldumisi. Ilmselt on loomulik nähtus vahetusõpilasele.

Eile oli hostemal sünnipäev, selle puhul käisime õhtul söömas ja jalutamas, iga päevaga saan selle perekonnaga lähedasemaks. Hostõega saan superhästi läbi ja tõesti on tunne, nagu ta oleks mu õde.

Ühesõnaga-mul läheb iga päevaga aina paremini. Teine kodu

Andke andeks, kui ma päris iga nädal ei hakka siia kirjutama, sest kõik hakkab minu jaoks juba tavaliseks muutuma, et ei pea vajalikuks siia igast sammust kirjutada+koguaeg toimub midagi ja nii raske on kõike meeles pidada+kõige meelde tuletamine ja siia üleskirjutamine võtab rõvedalt palju aega. Kui midagi täpsemalt teada tahate, siis on mõtekam minu käest küsida. Vastan hea meelega

Musid-kallid-paid